''Ivan Orava mälestused''

ehk
''Minevik kui helesinised mäed''



Autor Andrus Kivirähk


Ivan Orava (Vabariigi Valvur) tegelaskuju on loodud kirjanik Andrus Kiviräha poolt, kes esmalt sai tuntuks Eesti Päevalehe huumorirubriigis. Orav sündis Kiviräha järgi 1908. aasta 1. septembril ehk tarkusepäeval (kuupäev on valitud nii sellepärast, et Kivirähkil ka meeles püsiks) ja suri 2009. aasta 19. juunil õlle ja viina koospruukimise tõttu tekkinud haiguse tõttu. Elukutselt oli ta sepp. Oma mälestustes meenutas ta nii sõjaeelse Eesti Vabariigi kui ka Nõukogude okupatsiooni aega, tehes kõike läbi pseudoajaloolise absurdihuumori. Orav kui alati tõsimeelseks Eesti patrioodiks jäänu võidelnud alati Nõukogude võimu ja selle sabarakkudega ning teda kartnud kogu EKP Poliitbüroo eesotsas Johannes Käbiniga. Orava memuaarid lõppevad aastaga 1993, kuid puhuti on tema tegelaskuju esile astunud ka hiljem, jätkuvalt eriti Eesti Päevalehe artiklites. Ivan Orava tegelaskuju esineb ka Kiviräha teatrietenduses "Orav ja Meri".

Ivan Orav materialiseerus siis, kui Andrus Kivirähk käis ülikoolis. “Olin hästi laisk tudeng ja mul oli kõikide ainete peale üks kaustik, kuhu ma loengutes istudes lõustu joonistasin ja igasugu tobedusi kirjutasin,” räägib Kivirähk. “Mäletan, et Postimehes oli ilmunud mingi artikkel, millele ma kirjutasin Ivan Orava nime all vastuseks lugejakirja. Artiklis oli kedagi “priimuseks” nimetatud ja Orav õiendas, et priimusega tehakse hoopis süüa. “Ivan Orav, vana sepp” tekkis selle totaka kirja alla täiesti “lambist”. See lugejakiri ka ilmus Postimehes – olime ju ajakirjandustudengid ja ikka õnnestus igasugust rämpsu lehte sokutada.”. Kui Andrus Kivirähk 1993. aastal Päevalehes tööle hakkas, tuli Ivan Orav temaga kaasa.

“Päris alguses võtsid mõned inimesed Ivan Oravat täiesti tõsiselt – et ongi selline vanamees, kes kirjutab sääraseid imelikke mälestusi. Neid rahvuslikke vanamehi, kes kirjutasid ajalehtedesse umbes samasuguseid artikleid ja ülistasid Pätsi, oli tol ajal palju. Ivan Oravale tuli isegi kirju. Oldi pahased, et nii see ju ei olnud, nagu Orav kirjutab. Anti ka nõu. Mäletan Ivan Orava kirjeldust, kuidas ta käis kinos ja istus nätsu peale ning see jäi tal pükste külge kinni. Siis saadeti kiri, kus anti nõu, kuidas nätsu pükste küljest lahti saada, et vanahärra saaks püksid puhtaks. Aga need kirjad lõppesid üsna pea – inimesed tabasid ära, et ega teda ikka päriselt olemas pole,” meenutab Kivirähk.


PS!Näo sai vabadusvõitleja muide oma kaasaegselt, Itaalia kirjanikult Alberto Moravialt.

Välja antud ka teose audioversioon, kus teksti loeb Andrus Vaarik.


http://www.youtube.com/watch?v=Rpak8WdGaWc&feature=related

Lugeja kirjutab: puhastagem eesti keelt

Maailmas on väga palju erinevaid kultuure. Kahjuks on viimasel ajal pandud rohkem rõhku majandusele kui meie rahvakunstile. Sellest on ka tulnud taandareng kultuuris.
Majanduskriisiga kaasnevate murede varju on jäänu paljud väga tähtsad probleemid. Väga vähe on viimasel ajal räägitud meie keelest. Kas see eksisteerib ka viiekümne aasta pärast? Meie keeles on mugava koha sisse seadnud läänelikud väljendid. Sarnane asjade edasine kulg seab ohtu meie emakeele püsima jäämise. Samalaadse probleemiga võitles meie rahvas endise ENSV ajal, siis taheti eesti keel muuta koolides valikaineks. Põhiline rõhk sooviti panna vene keelele, selline asjade kulg oleks võinud saada meie keelele saatuslikuks, kui me ise ei oleks selle vastu astunud. Probleemi suurendab ka meie väike rahvaarv, millest osa moodustavad umbkeelsed mitte-eestlased. Andrus Kivirähki teoses «Mees, kes teadis ussisõnu» tõuseb esile sarnane probleem. Metsast välja kolinud endised põlised eestlased saksastuvad ning unustavad kaua kasutatud ussisõnad. Vältimaks sarnast saatust meie keelele 21. sajandil, peaksime ennekõike jälgima iseenda kõnet. Peamine on vältida võõrsõnade juurdumist.
Probleemi süvenedes peaks koolidesse looma «puhastavad» eesti keele tunnid. See oleks aine, kus noored õpiksid kasutama eestikeelseid väljendeid, mis on asendunud inglise või mõne teise võõrkeeleset tuleva fraasiga.
Inimene ei saa elada ilma armastuse ja keeleta. Kahjuks pole armastus 21. sajandil enam see, mis see oli kunagi. Suhted on muutunud füüsiliseks ja materiaalseks. Psühholoog Tõnu Ots jagab armastuse kolmeks komponendiks, need on: vaim, mõistus ning füüsiline armumine. Kui on koos mõistused, siis eksisteerib sõprus. Kehade kiindumisel tekib seksuaaltõmme, südamete kiindumisel tekib armumine. Kõik need tunded kokku annavad täiusliku tunde, mis on armastus. Anton Hansen Tammsaare on kirjutanud, et noored tüdrukud armastavad ju nukke, koeri, kassegi, kui pole veel meest, keda armastada, ja kui naine jääb vanaks, nii et meeste armastust enam kuskilt võtta ei ole, siis hakkab ta jällegi koeri ja kasse armastama, sest et armastama peab. Praegustel rasketel aegadel peame rõhuma tunnetele: koos saadakse kõigest üle. Täiuslik armastus on võimas, see võib anda elule uue mõtte, nii juhtus Paulo Coelho «Veronika otsustab surra». Me ei saa muuta kaaslaste arvamust armastusest, see jääb igaühe enda otsustada, kuidas ja keda armastada. Me peame muutma enda armastamisviisi ning lootma, et kunagi tunneme kellegi vastu sarnaseid tundeid, nagu tundis Veronika Eduardi vastu.
Näitemängude ning kirjanduse üheks populaarsemaks teemaks on olnud armastus, kuid viimasel ajal on etendused muutunud labaseks. Sarnane tagasiminek on toimunud ka kirjanduses. Nii näitemängudes kui ka raamatutes kasutatakse rohkesti argikeelt ning roppusi. Miks selline täispööre? Arvatakse, et sellised raamatud ning lavateosed meeldivad inimestele. See arvamus vastab tõele. Heites pilgu Mihkel Raua raamatule «Musta pori näkku», mis on saanud väga populaarseks, näeme roppustest pungil lehekülgi. Teeb kurvaks, et just antud raamat on pälvinud nii suure edu. See näitab eesti rahva haritust. Me peame mõistma, et nii teatris kui ka raamatutes ei ole kohta roppustele, need kohad on omamoodi kultuuri pühamud. Labast eesti keelt võib igaüks lugeda internetist või ühiskäimlate seintelt. Antud probleemile on lahendust väga raske leida, sest igaüks loeb seda, mida soovib. Schopenhauer on öelnud, et raamatud on peeglid: kui vaatab sisse eesel, ei saa vastu peegeldada ingel.
Loodame, et labasus meie keelest ning kultuurist lahkub koos majanduskriisiga ning eesti rahvast hakkab hindama meie kaunist keelt, sest viimane ongi kultuuri alus. Vastasel juhul võib meie keel lõplikult seguneda inglise või mõne teise keelega.


1) eksisteerima – olemas olema, olelema, elatuma
2) fraas – lause, kõnekäänd, sisutu väljend, sõnakõlks
3) füüsiline – meeltega tajutav, kehaline, looduslik
4) komponent – osis, koostisosa
5) materiaalne – aineline, rahaline, varanduslik, elatusvahendiline, ainelistesse vahenditesse puutuv
6) populaarne – üldarusaadav, laiale rahvamassile määratud, üldtuttav, rahva seas tuntud ning pooltatud
7) probleem – uurimisülesanne, lahendust nõudev küsimus, raskesti lahendatav küsimus või ülesanne
8) psühholoog – eriteadlane, inimeste hingeelu uurija, hea inimeste tundja

Muudkui tšillima ja hängima.

Minu teine postitus tuleneb samuti kultuuriajakirjast KesKus. Tundub, et tegu on väärt kirjandusega, mille olemasolust polnud mul varem aimugi. Niisiis...

Andres Kollist Tallinna Ülikoolist küsib, kas meie raamatukogud ei võiks tulevikus olla ärksama rahva kogunemiskohtadeks.
Mis oleks, kui võimalus informatsiooni virtuaalselt salvestada oleks tekkinud enne trükikunstile aluse panemist? Kas me jätaks lihtsama ja vähem vaeva nõudva võimaluse ning võtaks ette hoopis paberi ja pliiatsi? Kindlasti mitte! Milleks leiutada trükiste paljundamist liikuvate trükitüüpide ja pressi abil, kui tekstid salvestuvad klaviatuuri klõbistades kõvakettale, on arvutist väljaprinditavad ja hetkega ülemaailmselt levitatavad. Samaviisi võiks mõelda, kas trükitud vaimuvara vajab inimene, kes on üles kasvanud televiisorit vaadates, arvutimänge mängides, messenger'is suheldes, e-kursusi läbides ja e-ülikoole lõpetades, Wikipeediast ja elektronajakirjadest teadmisi ammutades. E-elu juurde käib ka e-armumine, digiallkirjaga abielutunnistus, e-leping korteri ostuks ja lõpuks e-surmatunnistus. Taoline pilt polegi võimalikust tulevikureaalsusest kuigi kaugel. Üks märkus aga siiski. Lapsukese sünniks võib küll e-armastus olla toredaks sissejuhatuseks, kuid vaja on ka inimlikku, mitte vaid virtuaalset lähedust. Inimliku läheduse, sotsiaalse suhtluse vajadus on üldisem ja ilmselt põhiline põhjus, miks eksivad need, kes arvavad, et paarikümne aastaga on trükitud vaimuvaraga lõpp ja raamatukogudki ajaloomuuseumideks ringi muudetud.

Nimelt on käimas, koostöös Google'ga, projekt, mille tulemusena digiteeritakse ühe raamatukogu terve sisu. Asi on küll aeganõudev (7,5 miljoni teadviku lehe-leheküljelist digiteerimist), ent lõpptulemus peaks selle vääriline jääma: perfektne otsingumootor, mis saab täpselt aru, mida vaja. Lõpptulemusena on iga selles tippraamatukogus leiduv teos üle võrgu leitav ja kõrgekvaliteedilise pildina ekraanilt loetav. Selle järgneb kohe küsimus: kas siis inimesed enam raamatukogudes ei käikski? Vastus on eitav, tõsise huvi korral tuleb lugeja ikka kohale, et oma käte vahel teost hoida ja uurida.
Probleemile on tõsisemalt tähelepanu pööranud Uppsala Ülikooli professor, kes rõhutab, et varases nooruses vaid arvuti teel suhtlemine, käeliselt kirjutamisest võõrdumine ja raamatute mitte lugemine viib pooliku kirjaoskuseni, võimetuseni loetud teksti mõista, keskendusmishäireteni, lõpuks ka suulise eneseväljendusoskuse kahanemiseni, sõnavara lamestumiseni. Ning seega pole raamatukogude hävimist veel ette näha, vastupidi, ehitatakse aina uusi ning arhitektuuriliselt silmapaistvaid, kutsumaks sinna tänapäeva noori, kaubanduskeskustes hängimise asemel.

Olen järjekordselt nõus artikli sisuga, sest ka minu arvates on raamatukogudel suur tähtsus. Tõden, et nii mõnigi kord oleks internetist mõne teose kättesaadavus poole mugavam, eriti kui eelmisel päeval on raamatu laenutamine kahe silma vahele jäänud ning viimase hetke kätte saabumisel oleks võimalik kiiresti vajalik siiski ära teha. Kindlasti oleks neid, kes internetiraamatukogu olemasolul kaotaks täieliku huvi lugemise vastu, eriti kui antakse võimalus otsingusõnade abil teosest vajalik üles otsida. Kuid kellele ikka raamat, kui kokku köidetud trükis, südamelähedane on, siis selle on see ka elu lõpuni. Minu poolt aga edu Google'le!

Kas Šaarik on juba eestlane?

Kuidas loomast inimene lõigata?


Lugesin kultuuriajakirja KesKus'i artiklit, milles riigikogu liige Silver Meikar sukeldub debatti rahvusvähemuste üle ning usub, et Bulgakovi* poolt klassikaks kirjutatud operatsioon olukorda ilmselt ei lahendaks.
*teadmiseks teistele, et tegemist on vene kirjandusklassiku Mihhail Bulgakoviga, kelle raamatus ''Koera süda'' siirdatakse koerale inimese ajuripats ja kiire mutatsiooni tulemusena kadusid koeral karvad ja ta hakkas kahel jalal käima. Kuid protestijate tõttu, kelle arvates isend vastik ja jõle oli, muutis arst olendi koeraks tagasi, põhjendades oma tegevust lausega: ''Ega see, kes räägib, ei ole veel inimene.''

Artiklis püüab Meikar seletada, kuidas debatt intergratsioonist suhtub liialt kodakondsusesse, kui puhtalt passi ette näitamisse. Ehk muurahvuslastel (enamjaolt siiski venelastel) ei tuleks teha muud, kui raske keeleeksam ja ongi hallid kaaned käes ning saab end tunda hakata, kui täisverelise eesti kodanikuna. Kuid tõdeb lõpuks, et venelased on kodakondsuse saamise võimalustest teadlikud, kuid teatud pragmaatilistel põhjustel muutuvad nad laisaks, tehes kodakondsuse saamiseks peaaegu mitte midagi. Meikar lisab, et tema tahaks elada riigis, kus kõik elanikud armastaksid oma riiki (selle seadusi, ühiskondlikku korraldust jne) ning kus elanikke ei jagata kastidesse nende kodakondsuse, rahvuse või emakeele järgi. Tõeline integratsioon (ehk austus, usaldus riigi vastu) ei saa tekkida ilma selleta, et elanik tunneks, et riik on tema jaoks ja mitte vastupidi.

Minu arvamus kattub suuresti Silver Meikariga. Ei saa venelasi (kes on pea eluaeg oma kultuurile ja päranditele truu olnud) panna päeva pealt mõtlema, pärast eksami sooritamist ja halli passi kätte saamist, üksnes Eesti isamaisusele ja selle kummardamisele. Kõigel on oma aeg. Aga et neil oleks tunne, et nad on oodatud meie riiki, tuleks neid vastu võtta, kui rahvuskaaslasi, mitte kui sissetungijaid. Sest olles kodanlust tunnistanud, võideldakse juba ühiste huvide poolt.
Kindlasti häirib ka mind muulaste ükskõiksus Eesti riigi vastu, mille põhjuseks toovad nad tavaliselt , et vaid elavad ning töötavad siin, respekteerimata meie kultuurilist tausta või traditsioone. Kui siin riigis juba elada, tuleks enamjaolt siiski seda ka austada. Ent mis siis ikka, me ei saa ülekohut mõista venelaste üle, kes Eesti kodakondsust ei soovi, on ju tegemist demokraatliku riigiga, kus kehtib valikuvabadus. Peaasi, et jõus on austus riigi vastu, kus elatakse. Tooksin lõpetuseks ühe näite sellest suvest: nimelt osaledes augustikuus toimunud Öölaulupeost (M)ärkamisaeg, puudutas mu hinge mitmeid kordi see, kui nägin/kuulsin eestlaste seas ka muu rahvuslasi (venelasi) laulmas või lihtsalt nautimas sealset ühtset õhkkonda ja meelsust. Näitas ju see seda, et mõni eestlane ei pruugi olla poolti nii patriootlik, kui näiteks mõni venelane.