Muudkui tšillima ja hängima.

Minu teine postitus tuleneb samuti kultuuriajakirjast KesKus. Tundub, et tegu on väärt kirjandusega, mille olemasolust polnud mul varem aimugi. Niisiis...

Andres Kollist Tallinna Ülikoolist küsib, kas meie raamatukogud ei võiks tulevikus olla ärksama rahva kogunemiskohtadeks.
Mis oleks, kui võimalus informatsiooni virtuaalselt salvestada oleks tekkinud enne trükikunstile aluse panemist? Kas me jätaks lihtsama ja vähem vaeva nõudva võimaluse ning võtaks ette hoopis paberi ja pliiatsi? Kindlasti mitte! Milleks leiutada trükiste paljundamist liikuvate trükitüüpide ja pressi abil, kui tekstid salvestuvad klaviatuuri klõbistades kõvakettale, on arvutist väljaprinditavad ja hetkega ülemaailmselt levitatavad. Samaviisi võiks mõelda, kas trükitud vaimuvara vajab inimene, kes on üles kasvanud televiisorit vaadates, arvutimänge mängides, messenger'is suheldes, e-kursusi läbides ja e-ülikoole lõpetades, Wikipeediast ja elektronajakirjadest teadmisi ammutades. E-elu juurde käib ka e-armumine, digiallkirjaga abielutunnistus, e-leping korteri ostuks ja lõpuks e-surmatunnistus. Taoline pilt polegi võimalikust tulevikureaalsusest kuigi kaugel. Üks märkus aga siiski. Lapsukese sünniks võib küll e-armastus olla toredaks sissejuhatuseks, kuid vaja on ka inimlikku, mitte vaid virtuaalset lähedust. Inimliku läheduse, sotsiaalse suhtluse vajadus on üldisem ja ilmselt põhiline põhjus, miks eksivad need, kes arvavad, et paarikümne aastaga on trükitud vaimuvaraga lõpp ja raamatukogudki ajaloomuuseumideks ringi muudetud.

Nimelt on käimas, koostöös Google'ga, projekt, mille tulemusena digiteeritakse ühe raamatukogu terve sisu. Asi on küll aeganõudev (7,5 miljoni teadviku lehe-leheküljelist digiteerimist), ent lõpptulemus peaks selle vääriline jääma: perfektne otsingumootor, mis saab täpselt aru, mida vaja. Lõpptulemusena on iga selles tippraamatukogus leiduv teos üle võrgu leitav ja kõrgekvaliteedilise pildina ekraanilt loetav. Selle järgneb kohe küsimus: kas siis inimesed enam raamatukogudes ei käikski? Vastus on eitav, tõsise huvi korral tuleb lugeja ikka kohale, et oma käte vahel teost hoida ja uurida.
Probleemile on tõsisemalt tähelepanu pööranud Uppsala Ülikooli professor, kes rõhutab, et varases nooruses vaid arvuti teel suhtlemine, käeliselt kirjutamisest võõrdumine ja raamatute mitte lugemine viib pooliku kirjaoskuseni, võimetuseni loetud teksti mõista, keskendusmishäireteni, lõpuks ka suulise eneseväljendusoskuse kahanemiseni, sõnavara lamestumiseni. Ning seega pole raamatukogude hävimist veel ette näha, vastupidi, ehitatakse aina uusi ning arhitektuuriliselt silmapaistvaid, kutsumaks sinna tänapäeva noori, kaubanduskeskustes hängimise asemel.

Olen järjekordselt nõus artikli sisuga, sest ka minu arvates on raamatukogudel suur tähtsus. Tõden, et nii mõnigi kord oleks internetist mõne teose kättesaadavus poole mugavam, eriti kui eelmisel päeval on raamatu laenutamine kahe silma vahele jäänud ning viimase hetke kätte saabumisel oleks võimalik kiiresti vajalik siiski ära teha. Kindlasti oleks neid, kes internetiraamatukogu olemasolul kaotaks täieliku huvi lugemise vastu, eriti kui antakse võimalus otsingusõnade abil teosest vajalik üles otsida. Kuid kellele ikka raamat, kui kokku köidetud trükis, südamelähedane on, siis selle on see ka elu lõpuni. Minu poolt aga edu Google'le!