Minu teine postitus tuleneb samuti kultuuriajakirjast KesKus. Tundub, et tegu on väärt kirjandusega, mille olemasolust polnud mul varem aimugi. Niisiis...
Andres Kollist Tallinna Ülikoolist küsib, kas meie raamatukogud ei võiks tulevikus olla ärksama rahva kogunemiskohtadeks.
Mis oleks, kui võimalus informatsiooni virtuaalselt salvestada oleks tekkinud enne trükikunstile aluse panemist? Kas me jätaks lihtsama ja vähem vaeva nõudva võimaluse ning võtaks ette hoopis paberi ja pliiatsi? Kindlasti mitte! Milleks leiutada trükiste paljundamist liikuvate trükitüüpide ja pressi abil, kui tekstid salvestuvad klaviatuuri klõbistades kõvakettale, on arvutist väljaprinditavad ja hetkega ülemaailmselt levitatavad. Samaviisi võiks mõelda, kas trükitud vaimuvara vajab inimene, kes on üles kasvanud televiisorit vaadates, arvutimänge mängides, messenger'is suheldes, e-kursusi läbides ja e-ülikoole lõpetades, Wikipeediast ja elektronajakirjadest teadmisi ammutades. E-elu juurde käib ka e-armumine, digiallkirjaga abielutunnistus, e-leping korteri ostuks ja lõpuks e-surmatunnistus. Taoline pilt polegi võimalikust tulevikureaalsusest kuigi kaugel. Üks märkus aga siiski. Lapsukese sünniks võib küll e-armastus olla toredaks sissejuhatuseks, kuid vaja on ka inimlikku, mitte vaid virtuaalset lähedust. Inimliku läheduse, sotsiaalse suhtluse vajadus on üldisem ja ilmselt põhiline põhjus, miks eksivad need, kes arvavad, et paarikümne aastaga on trükitud vaimuvaraga lõpp ja raamatukogudki ajaloomuuseumideks ringi muudetud.
Nimelt on käimas, koostöös Google'ga, projekt, mille tulemusena digiteeritakse ühe raamatukogu terve sisu. Asi on küll aeganõudev (7,5 miljoni teadviku lehe-leheküljelist digiteerimist), ent lõpptulemus peaks selle vääriline jääma: perfektne otsingumootor, mis saab täpselt aru, mida vaja. Lõpptulemusena on iga selles tippraamatukogus leiduv teos üle võrgu leitav ja kõrgekvaliteedilise pildina ekraanilt loetav. Selle järgneb kohe küsimus: kas siis inimesed enam raamatukogudes ei käikski? Vastus on eitav, tõsise huvi korral tuleb lugeja ikka kohale, et oma käte vahel teost hoida ja uurida.
Probleemile on tõsisemalt tähelepanu pööranud Uppsala Ülikooli professor, kes rõhutab, et varases nooruses vaid arvuti teel suhtlemine, käeliselt kirjutamisest võõrdumine ja raamatute mitte lugemine viib pooliku kirjaoskuseni, võimetuseni loetud teksti mõista, keskendusmishäireteni, lõpuks ka suulise eneseväljendusoskuse kahanemiseni, sõnavara lamestumiseni. Ning seega pole raamatukogude hävimist veel ette näha, vastupidi, ehitatakse aina uusi ning arhitektuuriliselt silmapaistvaid, kutsumaks sinna tänapäeva noori, kaubanduskeskustes hängimise asemel.
Olen järjekordselt nõus artikli sisuga, sest ka minu arvates on raamatukogudel suur tähtsus. Tõden, et nii mõnigi kord oleks internetist mõne teose kättesaadavus poole mugavam, eriti kui eelmisel päeval on raamatu laenutamine kahe silma vahele jäänud ning viimase hetke kätte saabumisel oleks võimalik kiiresti vajalik siiski ära teha. Kindlasti oleks neid, kes internetiraamatukogu olemasolul kaotaks täieliku huvi lugemise vastu, eriti kui antakse võimalus otsingusõnade abil teosest vajalik üles otsida. Kuid kellele ikka raamat, kui kokku köidetud trükis, südamelähedane on, siis selle on see ka elu lõpuni. Minu poolt aga edu Google'le!
Tuesday, December 9, 2008
Tuesday, November 25, 2008
Kas Šaarik on juba eestlane?
Kuidas loomast inimene lõigata?
Lugesin kultuuriajakirja KesKus'i artiklit, milles riigikogu liige Silver Meikar sukeldub debatti rahvusvähemuste üle ning usub, et Bulgakovi* poolt klassikaks kirjutatud operatsioon olukorda ilmselt ei lahendaks.
*teadmiseks teistele, et tegemist on vene kirjandusklassiku Mihhail Bulgakoviga, kelle raamatus ''Koera süda'' siirdatakse koerale inimese ajuripats ja kiire mutatsiooni tulemusena kadusid koeral karvad ja ta hakkas kahel jalal käima. Kuid protestijate tõttu, kelle arvates isend vastik ja jõle oli, muutis arst olendi koeraks tagasi, põhjendades oma tegevust lausega: ''Ega see, kes räägib, ei ole veel inimene.''
Artiklis püüab Meikar seletada, kuidas debatt intergratsioonist suhtub liialt kodakondsusesse, kui puhtalt passi ette näitamisse. Ehk muurahvuslastel (enamjaolt siiski venelastel) ei tuleks teha muud, kui raske keeleeksam ja ongi hallid kaaned käes ning saab end tunda hakata, kui täisverelise eesti kodanikuna. Kuid tõdeb lõpuks, et venelased on kodakondsuse saamise võimalustest teadlikud, kuid teatud pragmaatilistel põhjustel muutuvad nad laisaks, tehes kodakondsuse saamiseks peaaegu mitte midagi. Meikar lisab, et tema tahaks elada riigis, kus kõik elanikud armastaksid oma riiki (selle seadusi, ühiskondlikku korraldust jne) ning kus elanikke ei jagata kastidesse nende kodakondsuse, rahvuse või emakeele järgi. Tõeline integratsioon (ehk austus, usaldus riigi vastu) ei saa tekkida ilma selleta, et elanik tunneks, et riik on tema jaoks ja mitte vastupidi.
Minu arvamus kattub suuresti Silver Meikariga. Ei saa venelasi (kes on pea eluaeg oma kultuurile ja päranditele truu olnud) panna päeva pealt mõtlema, pärast eksami sooritamist ja halli passi kätte saamist, üksnes Eesti isamaisusele ja selle kummardamisele. Kõigel on oma aeg. Aga et neil oleks tunne, et nad on oodatud meie riiki, tuleks neid vastu võtta, kui rahvuskaaslasi, mitte kui sissetungijaid. Sest olles kodanlust tunnistanud, võideldakse juba ühiste huvide poolt.
Kindlasti häirib ka mind muulaste ükskõiksus Eesti riigi vastu, mille põhjuseks toovad nad tavaliselt , et vaid elavad ning töötavad siin, respekteerimata meie kultuurilist tausta või traditsioone. Kui siin riigis juba elada, tuleks enamjaolt siiski seda ka austada. Ent mis siis ikka, me ei saa ülekohut mõista venelaste üle, kes Eesti kodakondsust ei soovi, on ju tegemist demokraatliku riigiga, kus kehtib valikuvabadus. Peaasi, et jõus on austus riigi vastu, kus elatakse. Tooksin lõpetuseks ühe näite sellest suvest: nimelt osaledes augustikuus toimunud Öölaulupeost (M)ärkamisaeg, puudutas mu hinge mitmeid kordi see, kui nägin/kuulsin eestlaste seas ka muu rahvuslasi (venelasi) laulmas või lihtsalt nautimas sealset ühtset õhkkonda ja meelsust. Näitas ju see seda, et mõni eestlane ei pruugi olla poolti nii patriootlik, kui näiteks mõni venelane.
Lugesin kultuuriajakirja KesKus'i artiklit, milles riigikogu liige Silver Meikar sukeldub debatti rahvusvähemuste üle ning usub, et Bulgakovi* poolt klassikaks kirjutatud operatsioon olukorda ilmselt ei lahendaks.
*teadmiseks teistele, et tegemist on vene kirjandusklassiku Mihhail Bulgakoviga, kelle raamatus ''Koera süda'' siirdatakse koerale inimese ajuripats ja kiire mutatsiooni tulemusena kadusid koeral karvad ja ta hakkas kahel jalal käima. Kuid protestijate tõttu, kelle arvates isend vastik ja jõle oli, muutis arst olendi koeraks tagasi, põhjendades oma tegevust lausega: ''Ega see, kes räägib, ei ole veel inimene.''
Artiklis püüab Meikar seletada, kuidas debatt intergratsioonist suhtub liialt kodakondsusesse, kui puhtalt passi ette näitamisse. Ehk muurahvuslastel (enamjaolt siiski venelastel) ei tuleks teha muud, kui raske keeleeksam ja ongi hallid kaaned käes ning saab end tunda hakata, kui täisverelise eesti kodanikuna. Kuid tõdeb lõpuks, et venelased on kodakondsuse saamise võimalustest teadlikud, kuid teatud pragmaatilistel põhjustel muutuvad nad laisaks, tehes kodakondsuse saamiseks peaaegu mitte midagi. Meikar lisab, et tema tahaks elada riigis, kus kõik elanikud armastaksid oma riiki (selle seadusi, ühiskondlikku korraldust jne) ning kus elanikke ei jagata kastidesse nende kodakondsuse, rahvuse või emakeele järgi. Tõeline integratsioon (ehk austus, usaldus riigi vastu) ei saa tekkida ilma selleta, et elanik tunneks, et riik on tema jaoks ja mitte vastupidi.
Minu arvamus kattub suuresti Silver Meikariga. Ei saa venelasi (kes on pea eluaeg oma kultuurile ja päranditele truu olnud) panna päeva pealt mõtlema, pärast eksami sooritamist ja halli passi kätte saamist, üksnes Eesti isamaisusele ja selle kummardamisele. Kõigel on oma aeg. Aga et neil oleks tunne, et nad on oodatud meie riiki, tuleks neid vastu võtta, kui rahvuskaaslasi, mitte kui sissetungijaid. Sest olles kodanlust tunnistanud, võideldakse juba ühiste huvide poolt.
Kindlasti häirib ka mind muulaste ükskõiksus Eesti riigi vastu, mille põhjuseks toovad nad tavaliselt , et vaid elavad ning töötavad siin, respekteerimata meie kultuurilist tausta või traditsioone. Kui siin riigis juba elada, tuleks enamjaolt siiski seda ka austada. Ent mis siis ikka, me ei saa ülekohut mõista venelaste üle, kes Eesti kodakondsust ei soovi, on ju tegemist demokraatliku riigiga, kus kehtib valikuvabadus. Peaasi, et jõus on austus riigi vastu, kus elatakse. Tooksin lõpetuseks ühe näite sellest suvest: nimelt osaledes augustikuus toimunud Öölaulupeost (M)ärkamisaeg, puudutas mu hinge mitmeid kordi see, kui nägin/kuulsin eestlaste seas ka muu rahvuslasi (venelasi) laulmas või lihtsalt nautimas sealset ühtset õhkkonda ja meelsust. Näitas ju see seda, et mõni eestlane ei pruugi olla poolti nii patriootlik, kui näiteks mõni venelane.
Subscribe to:
Posts (Atom)