Kuidas loomast inimene lõigata?
Lugesin kultuuriajakirja KesKus'i artiklit, milles riigikogu liige Silver Meikar sukeldub debatti rahvusvähemuste üle ning usub, et Bulgakovi* poolt klassikaks kirjutatud operatsioon olukorda ilmselt ei lahendaks.
*teadmiseks teistele, et tegemist on vene kirjandusklassiku Mihhail Bulgakoviga, kelle raamatus ''Koera süda'' siirdatakse koerale inimese ajuripats ja kiire mutatsiooni tulemusena kadusid koeral karvad ja ta hakkas kahel jalal käima. Kuid protestijate tõttu, kelle arvates isend vastik ja jõle oli, muutis arst olendi koeraks tagasi, põhjendades oma tegevust lausega: ''Ega see, kes räägib, ei ole veel inimene.''
Artiklis püüab Meikar seletada, kuidas debatt intergratsioonist suhtub liialt kodakondsusesse, kui puhtalt passi ette näitamisse. Ehk muurahvuslastel (enamjaolt siiski venelastel) ei tuleks teha muud, kui raske keeleeksam ja ongi hallid kaaned käes ning saab end tunda hakata, kui täisverelise eesti kodanikuna. Kuid tõdeb lõpuks, et venelased on kodakondsuse saamise võimalustest teadlikud, kuid teatud pragmaatilistel põhjustel muutuvad nad laisaks, tehes kodakondsuse saamiseks peaaegu mitte midagi. Meikar lisab, et tema tahaks elada riigis, kus kõik elanikud armastaksid oma riiki (selle seadusi, ühiskondlikku korraldust jne) ning kus elanikke ei jagata kastidesse nende kodakondsuse, rahvuse või emakeele järgi. Tõeline integratsioon (ehk austus, usaldus riigi vastu) ei saa tekkida ilma selleta, et elanik tunneks, et riik on tema jaoks ja mitte vastupidi.
Minu arvamus kattub suuresti Silver Meikariga. Ei saa venelasi (kes on pea eluaeg oma kultuurile ja päranditele truu olnud) panna päeva pealt mõtlema, pärast eksami sooritamist ja halli passi kätte saamist, üksnes Eesti isamaisusele ja selle kummardamisele. Kõigel on oma aeg. Aga et neil oleks tunne, et nad on oodatud meie riiki, tuleks neid vastu võtta, kui rahvuskaaslasi, mitte kui sissetungijaid. Sest olles kodanlust tunnistanud, võideldakse juba ühiste huvide poolt.
Kindlasti häirib ka mind muulaste ükskõiksus Eesti riigi vastu, mille põhjuseks toovad nad tavaliselt , et vaid elavad ning töötavad siin, respekteerimata meie kultuurilist tausta või traditsioone. Kui siin riigis juba elada, tuleks enamjaolt siiski seda ka austada. Ent mis siis ikka, me ei saa ülekohut mõista venelaste üle, kes Eesti kodakondsust ei soovi, on ju tegemist demokraatliku riigiga, kus kehtib valikuvabadus. Peaasi, et jõus on austus riigi vastu, kus elatakse. Tooksin lõpetuseks ühe näite sellest suvest: nimelt osaledes augustikuus toimunud Öölaulupeost (M)ärkamisaeg, puudutas mu hinge mitmeid kordi see, kui nägin/kuulsin eestlaste seas ka muu rahvuslasi (venelasi) laulmas või lihtsalt nautimas sealset ühtset õhkkonda ja meelsust. Näitas ju see seda, et mõni eestlane ei pruugi olla poolti nii patriootlik, kui näiteks mõni venelane.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment